Käesalu (Käsall, varem ka Kuhsal Hof) rüütlimõis

Käesalu küla oli eraldatud Keila ordumõisa küljest ning antud eluaegseks lääniks Hans Hanssonile (srn. 23.augustil 1628) enne 1624 aastat. Kui kuningas Gustav II Adolfi poolt 1624 aasta 23. juunil Hans Hansson Elvering vanemale konfirmeeriti Tuula küla, siis samas dokumendis konfirmeeriti talle 500 taalri eest ka senised eluaegsed läänikülad Käesalu, Keelva, Sitpeksi ja Wasaläpi. Hilisem Käesalu mõisa territoorium kuulus mõnda aega nimetatud külade baasil rajatud Tuula mõisa koosseisu. Juba 162[7] aastaks oli mõis juba Hans Hansson Elweringi lese valduses, kes pidi mõisa eest hoolitsema poegade täisealiseks saamiseni. Võttes arvesse asjaolu, et Käesalu küla oma 6 adramaaga asus vastasutatud Tuula mõisakeskusest linnulennult enam kui kümnekonna kilomeetri kaugusel, rajati sinna peatselt ka mingid puust majandushooned, mis moodustasid Käesalu (Kaesall), Keelva (Kelwaby), Sitpeksi (Sippis) ja Pihelga (Wihesläpp) külade baasil karjamõisa.

Arvatavasti kaasnes mõisa rajamisega ka osaline seniste talude likvideerimine. Näiteks suri 1629 aasta 24 juunil Käesalus Tari Hans. Hilisemast ajast ei ole Käesalus enam üheski säilinud dokumendis märkmeid Taari talu kohta. Küll aga ilmub Taari nimeline talu Tuula mõisa juurde. Võib oletada, et peremehe surma järel likvideeriti mõisa põldudele ette jäänud talumajapidamine  Käesalu külas ning pere asustati mõisa piires ümber. Vaba maa puudusel nüüd juba Tuula küla maadele. Käesalus asub mõisa põllu servas aga vähemalt sellesse aega ulatuv toponüüm – „Taari kaiwo ase“ – ning kiviraketisega kaev.

08. juulil 1648 eraldati Käesalu piirkonna adramaad tingimuslikult Tuulast. Valdus pidi saama Hansu (sen.) poegade Gabrieli ja Hansu (jun.) teistkordselt abiellunud emale tingimusega, et pärast tema ja tema uue abikaasa surma antakse need adramaad Tuula koosseisu tagasi. Sama tehinguga loobus Gabriel Elwering 2.000 taalri eest oma pärandiosast venna Hansu kasuks. Arvatavasti just siis asuti Käesalusse rajama ka esimest härrandlikumat eluaset, kuhu siirdusid elama Hans Elweringi (sen.) lesk koos oma uue abikaasaga.

Pärast Tuula mõisa omaniku Hans Hansson Elvering noorema (tõsteti 12.X.1652 aastal „Elffringi” nime all Rootsi kuninga poolt aadli hulka – siiski ilma introdutseerimiseta) surma (srn. pärast 1663 ja enne 1678) jäi ametlikult jagamata valdus ühiselt tema poegadele. Käesalusse rajatud mõisamajapidamine iseseisevus rüütlimõisaks arvatavasti 1670-ndate lõpul Hans Hansson Elffring noorema pärandi jagamise tagajärjel. Käesalu sai siis Hansu pojale Rootsi kuninglikule kornet Ebert Elffringile (srn. 16[98], □ Keila kiriku hauakambrisse). Otsustades vakuraamatu järgi („pro 1685“) oli iseseisev suure tõenäolisusega juba enne 1685, kuid igal juhul on iseseisva mõisaga tegemist 20.aprillil 1686.

1688 aastal redutseeriti Käesalu ja Tuula mõisad pärijatelt kuid anti tertsiaalmõisana endisetele omanikele rendile. Niisugusena nimetatakse Käesalut ka 1695 aasta revisjonis. 1697 aasta kaardil on mõisasüda näidatud samal kohal, kus see ka tänapäeval asub. Pärast Eberti ja ta abikaasa surma langes valdus tagasi kroonile, kes selle 08. augustil 1708 aastal andis esmalt 800 riigitaalri eest lühiajalisele rendile Tallinna kodanikule Thomas Dunckerile. Peatselt sai uueks rendihärraks Jacob von Erdtmann, kelle puhul oli krooni poolt määratud, et Ebert Hanssoni pärijail oli õigus mõisa rendiõigus seniselt rentnikult 800 taalri eest välja osta. Seda pärijad ka tegid.

Alates 1710 aastast valdas mõisa Eberti tädi, 01. juulil 1693 Rootsi aadli hulka naturaliseeritud (ilma introdutseerimata) Rootsi kuningliku aadlilippkonna rittmeistri ja Kumna mõisa rendihärra Heinrich Göbeli lesk Anna Gertruda, alates 1712 aastast, pärast pärandi ümberjagamist, Eberti onu poja-tütre Susanna (maet. 11.X.1747 Harju-Jaani kihelkonnas) abikaasa Franz Sigismund Lindtmeyer (srn. 1723). Susanna abiellus 1725 aasta 14. oktoobril teistkordselt Rooküla mõisa pärushärra, Rootsi kuningliku ülemleitnanti Magnus Heinrich v. Nasackeniga (säng. 18. XII. 1755 Väike-Maarja kihelkonnas), kelle nimele mõis 03. novembri 1726 aasta restitutsioonikomisjoni otsusega ka kinnitati. Hiljem omandas ta täiendavalt Uniküla mõisa. Teda on Käesalu mõisa omanikuna märgitud veel ka 1725 ja 1732 aastate revisjonimaterjalides. Kuivõrd Nasackinitel puudusid meessoost järglased, siis otsustasid nad enda seisukohalt perifeerse mõisavalduse loovutada.

Uut huvilist ei tulnud kaugelt otsida – Käesalu mõisa järgmiseks omanikuks sai F.S. Lindtmeyeri väimees, Baieri päritolu Vene keiserlik rentmeister Eestimaa hertsogkonnas Friedrich v. Teucher (alates 05. novembrist 1743 aastast Saksa-Rooma keisririigi aadlik; srn. 1757), kes oli abiellunud Anna Elisabeth Lindtmeyeriga. Teucherit on mõisa valdajana nimetatud nii 1739 kui ka 1750 aastal. Seejuures oli ta oma ämma päranduse 17. märtsil 1748 pärijatelt 6.500 riigitaalri e. ca 6.240 hõberubla eest välja ostnud. Adrarevisjoni kirjete järgi olid 1750-ndal aastal mõisas ametis puusepp, müürsepp ja sepp. Viimased kaks olid toodud Vahastu mõisast. See lubab oletada suuremahulisemate ehitustööde toimumist mõisas.

Tema lesk Anna Elisabeth müüs mõisa 08. märtsil 1759 aastal naabruses oleva Lehola rüütlimõisa pandipidajale Karl Gottlieb Gernetile (tõsteti 01. X. 1761 Viinis Saksa-Rooma keisririigi riigiaadli hulka; seisus leidis Vene keisririigis tunnustamist 04. III. 1773).

Koondanud mitme mõisa näol enda kätte üsna suure valduse, tellis Karl Gottlieb v. Gerneti praeguseni säilinud mõisa härrastemaja ehituse, mis esialgsete plaanide kohaselt pidi arvatavasti jääma selleks hetkeks juba üsna laiaulatuslike perekonnavalduste keskuseks.

Linnast tulnud vaba tislermeister Jacob Friedrich Strandel koos perega on mõisas töötanud juba 1767 aasta 5 aprillist ning teda on hingerevisjonis nimetatud veel isegi 1782 aastal. K.G. v.Gernet oli vaid üks ehitusega tegelenud Gernetitest. Ka tema vend, Tallinna bürgermeister Wilhelm Heinrich Gernet on jätnud Tallinnasse endast silmapaistva ehitusmälestise – Uuel tänaval paikneva, pregu Leedu Vabariigi Suursaatkonna kasutuses oleva ehitise, mille rokokoolikku fassaadi kaunistab Gernetite vapp tänaseni.

K. Gtl. v. Gernet andis mõisa omandiõigused 9.000 hõberubla eest oma vanuselt teisele täiskasvanuks saanud pojale, leitnant Christian Wilhelmile (srn. 1819 Käesalu mõisas). Kuigi tehing kanti kinnistusraamatusse 1775 aasta 12. juunil, allkirjastas uus omanik mõisa kohta käivaid dokumente juba 22. septembril 1774 ning elas oma perega (oli abiellunud 03. XI. 1767) mõisas juba 1770-ndal aastal. Tema tellimusel rajati varem välja ehitatud mõisasüdame laienduseks uue prantsuse stiilis pargiosa. Selle teostamisel oli ilmselt abiks Vääna vabahärrade Stackelbergide poolt 1784 aastaks siiamaile kutsutud Kesk-Eeuroopast pärinev arhitekt ja veidi hiljem saabunud aednik. Viimaseks oli Hannoverist pärinev kuid enne Eestisse saabumist Viinis töötanud Friedrich Grosmeyer. Nii Väänas kui Käesalus võeti astmelise osa kujunduse üldiseks eeskujuks Viinis asuvate Belvedere ülemise ja alumise lossi vaheline park. Käesalus on selle pargiosa astmeline struktuur säilinud tänini.

Belvedere aed Viinis.

Pantinud mõisa kolis v. Gernet Idavere mõisa. Sinna võttis ta kaasa kutsar Jaani ja kuus meeshinge talupoegade hulgast. Uus omanik pantis mõisa 1797 aasta 25. veebruaril 40.000 hõberubla eest 90 aastaks Otto Hermann v. Mohrenschildtile. Viimane loovutas oma pandiõigused juba kahe nädala pärast, 11. märtsil, 45.000 hõberubla eest oma õepojale krahv Peter Douglasele (srn. 30. V. 1808 Vao mõisas Järvamaal), kelle lesele Sophie Helenele (snd. krahvitar Bielsky) kinnistati 8. aprillil 1810 ka pärusomandiks. Krahv Peter Douglas laskis anda mõisa härrastemajale osaliselt uue, klassitsistliku kujunduse. Välisarhitektuuris tähendas see peasissepääsu kohal asunud ripprõdu asendamist neljale sambale toetuva rõduga. 15. jaanuaril 1816 pantis lesk mõisa eelnimetatud O. Hrm. v. Mohrenschildi Jõgisoo mõisa pärushärrast venna keskmisele pojale Gustav Reinholdile (alates 1821 pärusomanik; srn. 02. III. 1834 Käesalu mõisas), kes oli ühtlasi ka krahv Peter Douglase õepoeg.

Gst. Rnh. v. Mohrenschild oli 26. veebruaril 1815 abiellunud ning kolis oma noore abikaasa Anna Alexandra Louise Wilhelmine v. Doerperiga ilmselt ka kohe mõisa elama. Kõik tema järeltulijad on sündinud Käesalu mõisas. Gustav Reinholdi pärijad müüsid valduse 18. novembril 1837 (kinnistati 20. septembril 1838) 125.000 bankorubla eest Keila-Joa ja Meremõisa majoraadi omanikule krahv Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph Benckendorffile. Mõisa üleandmine lepiti kokku juba 1838 aasta 23. aprilliks. Sellest ajast alates ühised omanikud Keila-Joa rüütlimõisaga. Enne 1844 aasta 21. aprilli liideti nimetatud  mõisate baasil moodustatud majoraadiga.

Krahv Alexander Benckendorff ja tema abikaasa Elisabeth Donetz-Sacharshewski

Rootsi kuningriigi aegse arvestuse kohaselt oli 10 rootsi adramaa suurune. Selle hulka kulus ka ½ adramaad, mis hiljem anti Karjaküla mõisa koosseisu. 1765 aastal arvestati mõisa suuruseks vaid 5 4/5 adramaad. 1881 aastaks kasvas see 6,61 adramaani. 444/0 tiinu suur. 1910 eraldati 848 tiinu talu- ja 14 tiinu mõisamaad.

1627 aastal oli hilisema Käesalu mõisa alal ca 5 taluperet. 1687 ja 1697 aastal kuulus mõisa alla 16 talumajapidamist, millest kuus (Juurika, Tulitäku, Kulasmäe, Koerna, Vaia Siimu ja Vaia Mardi) olid hajatalud. 1732 aastal kuulus mõisale 18 talumajapidamist …. mees- ja …. naishingega. 1782 aastal loendati mõisas 69 meeshinge, 1816 aastal 94 revisjonihinge. 1912 aastal oli mõisavallas 279 elanikku sh. 133 mees- ja 146 naishinge.

1919 aasta seaduse kohaselt kuulutati mõis hiilgavaimalt vürstilt Grigori Petrovitš Volkonskilt sundvõõrandatuks. Eesti Vabariigi nimele kinnistati mõisavaldus  06. veebruaril 1926.

Hiilgavaim vürst Grigori Petrovitš Volkonski

Mõisamaa jaotati kolmeteistkümne asunikutalu ja … sauniku vahel ning üks ca 22 hektari suurune tükeldamise tagajärjel tekkinud maaüksus („Kooli”) anti mõisa talumaadele rajatud hoonest mõisa härrastemajja ümberpaigutatud vallakooli ülevalpidamiseks. 1950-ndatel aastatel peeti suviti mõisas traktoristide kursuseid. 1970-ndatel-80-ndatel paiknes mõisasüdames pioneerilaager. Tänapäeval on ca 75 hektari suurune mõisamaa osa koos suurema osa hoonetega eraomandis.

Mõisakeskus asus samal kohal juba XVII sajandi viimastel kümnenditel.

Vanimad nimeliselt teadaolevad talud on „Taari“ (Käesalu: 1628) ja … (Sitpeksi: 1628). Talupojad, kelle meesliinis järglased on tänini elus on Wosa Claes (1681), Juricka Hans (1682), … Mart (1683), Korane Matz (1685)